Hariduse eesmärk
Antiik Ateenas oli hariduse eesmärk täiuslikkuse ja harmoonia saavutamine. Olulisel kohal oli kalokagaatia - ilu ja headuse ideaal, et keha ja vaim oleksid omavahel tasakaalus. Lisaks oli oluline harmooniline inimene. Ateena haridussüsteemis olid ühendatud vaimne, esteetiline, muusikaline ja kehaline kasvatus. Inimese isiksus oli väga tähtis. Isiksust arendati läbi füüsilise kasvatuse - sport, sportmängud, sõjalised mängud ja tantsud. Füüsiline kultuur Ateenas oli lahutamatult seotud vaimsega. Vaimne kasvatus hõlmas tegevusi nagu luuletuste lugemine, teatrietendused, jne. Oluline oli läbi kangelaslugude anda edasi ootusi, milliseks loodeti noormehi kasvavat - vaprad, harmoonilised, intellektuaalsed.
Nagu juba eelnevalt mainitud, oli õpe suunatud ainult vabadele kodanikele ja poisslastele. Ateena koolid ei olnud nii struktureeritud nagu tänapäevases maailmas. Õpe toimus õppemaksu eest. Kui õpetaja tundis, et tal on piisavalt kompetentsi, kutsus ta õpilased kokku ja tegi niimoodi õpilastega tunde. Tüdrukuid õpetati kodus ning tüdrukute haridus oli iga perekonna oma asi. Avalikke koole nende jaoks ei olnud. Tavaliselt õppisid nad kodus majapidamist ja käsitööd.
-547564.jpg){kind=link}
Ateenas oli neli erinevat kooliastet:
1-7 eluaasta
Kodune kasvatus. Ema ja naispere hoole all.
7-16 eluaasta
Muusade kool. Palestra. Seal tegeldi kõikide kaunite kunstidega. Väga oluline oli võimlemise osakaal. Juba seitsmeaastaselt hakkasid õppima relvakäsitlemist, muusikat ja tantsu.
16-18 eluaasta
Vanem kooliaste - gümnasion. Meie gümnaasiumile sarnane õppeaste. Seal õpetati grammatikat, retoorikat ja teisi vaba kunsti aineid. Sealt sirgursid tulevased riigijuhid, filosoofid. Gümnasionis õppimine oli väga kulukas ning seda said lubada endale vaid vähesed.
18-20 eluaasta
Efebiteenistus. Sõjaline ettevalmistus.
Õpetaja roll
Kreeka poisid pidid läbima õpetuse grammatisti, kitarristi ja pedotriibi juures. Grammatist õpetas lugemist ja kirjutamist, ka aritmeetika põhialuseid. Kitarrist õpetas poistele kitaral või lüüral mängimist, laulmist, esinemisjulgust, õiget rühti ja liikumist. Ülejäänud osa kasvatuses oli pedotriibi teha, kes õpetas poisse palestras ja gümnaseionis- treenis neid jooksus, hüpetes ja muudes spordialades.
Õpetaja pidi õpilasel aitama vahet teha hea ja halva vahel, et ta oskaks endale valida õiget elurada.Tähtis osa oli kõlbelisel kasvatusel ja distsipliinil. Sunniviisiline õpetus on kõlbmatu ning ei anna tulemusi. Platon näiteks uskus, et õpetaja on lapse üldine suunaja. Õpetajate tegevus tuleb allutada laiaulatuslikule ja hoolikale kontrollile. Õpetaja peab olema elukogemuste ning suurte teadmistega.
http://ar-rhaudhaseluma.sch.id/home/readmore/281