Roomas riik kooliasjadesse ei sekkunud, koolil puudus riigipoolne kontroll. See oli isa enda otsustada, kelle õpetada ta oma lapse usaldab. Kooli võis avada igaüks kes soovis. Rooma hariduses võeti eeskuju kreeklastest. Sarnaselt kreeklastele oli eesmärgiks laiapõhine haridus ehk põhioskuste (kirjaoskus, arvutamine) omandamine, mis annaks ühiskonnale väärtusliku kodaniku. Ühiskondlikud huvid asetati kõrgemale isiklikest huvidest. Rooma koolihariduse peamiseks eesmärgiks võib pidada täiuslikkuse ja harmoonia saavutamist. Tähtsal kohal oli praktiliste oskuste õppimine.
Haridust mõjutanud filosoofilised koolkonnad:
Plutarchos (50.-120.a eKr) oli üks mõjuvõimsamaid mehi Roomas. Ta lõi kasvatusteooria, mis põhineb iidsel kreeklaste mõõdu ja harmoonia nõudel. Kasvatuse peaeesmärgiks peab ta laste kasvatamist kõige ilusa suunas, eemaldades neist kõik inetu ja madala. Täiuslikkudeks inimesteks peab ta neid, kelles on filosoofiline haritus seotud kasuliku ühiskondliku tegevusega. Ta väärtustab üle kõige ühiskondlikku aktiivsust ja isamaa teenimist.
Hariduse korraldus:
Roomas on kolme eri tüüpi koole: liteaatorite koolid, mis andsid lugemise, kirjutamise ja arvutamise algtõed, grammatikuste koolid, mille peaaineks oli kirjandusteoste lugemine ja arutlus, kreeka ja ladina keele kirjalikud ja suulised tööd ning riitorite koolid, kus õpetati retoorikat, dialektikat ja filosoofiat. Kunstid jäeti tahaplaanile ning samuti ei meeldinud neile eriti gümnastika. Selle koolisüsteemiga kasvatati ja kujundati kodanikku, kes oli suunatud välismaailma praktiliste probleemide lahendamisele.
Algkoolide sisustus oli tavaliselt vaene: laud ja pingid. Roomlased pidasid kirjutamist mugavaks igas asendis ning seetõttu puudusid lauad ja lapsed kirjutasid oma töid põlvedel.
Grammatikakoolid olid tavaliselt paremini sisustatud kui algkoolid ning need asusid tavaliselt tänav ääres portikus all eesriide taga, et tänavamelu õpilaste tähelepanu liigselt ei häiriks. Roomas olid koolides ka vaheajad, tavaliselt neli kuud – juuni algusest oktoobri alguseni. Samuti oli iga üheksas päev koolist vaba. Vanad roomlased olid seisukohal, et nagu maatükk peab aeg-ajalt jääma sööti, et ta viljakus jõuaks taastuda, peab ka koolivaheaeg taastama õpilaste tööindu.
Pärast õpingute lõpetamist saadeti noormees tavaliselt välismaale oma teadmisi täiendama. Enamasti mindi Ateenasse, Rhodosele, Mütileenesse, Pergamoni või Aleksandriasse, et kuulata sealseid kuulsaid filosoof-õppejõude. Osad noormehed astusid kohe pärast lõpetamist ka ühiskondlikku ellu, minnes mõne tuntud oraatori või juristi käealusteks. Mõned läksid ka oma sugukonna mõisatesse põllumajandusega tegelema.
Näited koolidest:
Algkoolis käisid jõukate vanemate lapsed ning seal said koolis käia ka tüdrukud oma hoidja saatel. Koolid asusid tavaliselt tänava lõppudes, sest õppimisprotsess oli lärmakas – tekste korrati kooris kõva häälega niikaua kuni need lõpuks pähe jäid.
Algkoolide koolitunnid algasid tavaliselt vara hommikul, õpilased käisid kodus lõunal ja siis läksid tagasi kooli. Õpilased jagati vanuse ja andekuse järgi gruppidesse. Priimused said esimesena õiguse vastata, lugesid esimesena ette oma töid ja olid kaasõpilastele järele aitajateks., vahepeal asendasid ka õpetajat. Kuid priimuse tiitel polnud püsiv, see olenes viimasena tehtud kontrolltööst.
Grammatikakoolides kõneles pigem õpetaja, õpilasi küsiti vähe ja neile anti üldiselt vähe sõnaõigust. Õpilased tegid omale märkmeid, mistõttu jäi neile räägitav sageli segaseks, kuid koju mindi täiskirjutatud tahvlitega, mille üle nad ise uhked olid. Vahepeal pidid nad ka tegema kirjalikke töid.
Riitorite koolid valmistasid noormehi ette poliitilisteks ja kohtuoraatori praktilisteks tegevusteks. Seal koostati praktika mõttes kõnesid ja harjutati nende ettekandmist. Riitorid olid spetsialiseerunud keele järgi – olid kreeka riitorid ja ladina riitorid.
Õpetaja: nõuded ja ettevalmistus:
Kooli õpetaja – ludi magister – pärines tavaliselt ühiskonna madalamatest kihtidest, sageli oli ta vabakslastu. Rooma koolis oli karm sõjaväeline distsipliin. Rooma õpetajate sõimu kuuldi tavaliselt juba kaugele, nad ei paistnud silma erilise kannatlikkusega. Rooma isad ei heitnud õpetajatele nende liigset karmust ka ette, kuna nad pelgasid, et pehme kasvatus hellitab ja rikub nende lapsed ära. Pealegi põhjendati seda oma tõelise pühendumisega töösse: kui vihastab, küllap siis tahan anda oma parima. Samuti oli tavaline ka füüsiline karistamine, kergemate eksimuste korral said lapsed joonlauga vastu näppe, suuremate eksimuste korral võeti kasutusele nahkrihm.
http://www.athinorama.gr/child/article/paikse_paidi_mou_me_ta_arxaia_grammata-2508049.html