Sparta elanikud jagunesid kolmeks sünnipäraseks grupiks ehk
seisuseks. Spartiaadid – riigi täieõiguslikud
kodanikud, ei teinud tööd, vaid pühendusid sõjalistele harjutustele. Perioigid – olid vabad inimesed, kellel
kodanikeõigusi ei olnud, elatist hankisid põlluharimise ja käsitööga. Pidid
teenima Sparta sõjaväes ja maksma spartiaatidele maksu. Heloodid – kõige alam seisus; orjad, kes harisid spartiaatide
põlde, spartiaatide poolt alistatud põliselanikud. Kuna spartalased vallutasid
naabermaakonna Messeenia ja muutsid sealsed elanikud helootideks, pidid nad
neist sõjalise jõu poolest kindlalt üle olema.
Spartiaatide kasvatussüsteem oli riigi range kontrolli all
ja peamine siht oli arendada sõjameheomadusi. Poisse kasvatati tugevateks ja
kartmatuteks sõjameesteks. Alates 7ndast eluaastast elasid poisid eakaaslastega
koos rühmades kodust eemal, pidid oma elu korraldamisega ise toime tulema ja
tegelesid füüsilise treeninguga. Kasvatus toimus erilistes koolides gümnaasionides – riigi poolt määratud
õpetajate-kasvatajate juhtimisel. Poisid tegelesid kehaliste ja sõjaliste
harjutustega. Lapsi õpetati isegi varastama, arvates, et see arendab osavust ja
leidklikkust. Õnnestunud vargus oli auasi, kuid sissekukkumist peeti
häbiväärseks ja selle eest karistati, lisaks tuli taluda teiste pilkeid. Kunstidest
hindasid vaid koorilaulu ja sõjatantse. Marsilaulude tekstid kutsusid üles vaprusele, julgusele ja
surmapõlgusele. Neid lauldi kooris, flöötide saatel pealetungide ajal.
Muusikat seostati sõjaliste harjutustega, et laulumeloodia "paneks
võitlejate südames ühes taktis lööma".
Kasvatuse eesmärk oli füüsiliselt tugev
ja käsitsivõitluses osav sõdur, kes ei oska arutleda ning on harjunud käsku
täitma. Neilt nõuti vaprust, distsiplineeritust, suutlikkust taluda valu,
surmapõlgust, kiiret otsustusvõimet, tagasihoidlikkust, ükskõiksust igasuguse
omandi ja varanduse suhtes. Omandanud vaid kirja ja arvutamise algmed, olid
spartiaadid harimatud – ei tundnud huvi ei kirjanduse, kunsti ega teaduse
vastu. Samuti ei osanud kõneleda keerukate lausetega. Lapsest saati õpetati
spartiaate lühidalt ja täpselt käsklusi andma ning kordama käsku. Mõiste lakonism – napisõnalisus, tabav
väljendusviis. Kasvatus oli rajatud kiitusele ja laitusele. Poisid pidid käima armetus
rõivas, magama külmades ruumides, sööma viletsat veresuppi, sageli istuma
pimeduses: püüti võõrutada kõige väiksemastki hirmust. Sparta poiste ja noorukite kallal rakendati nö
piinamist, kus korraldati nende pidulikku peksmist spartiaatide kaitsja ohvrialtaril,
et demonstreerida nende sitkust, kannatlikkust, jõudu, vastupidavust.
Poiste kasvatus, kellest pidid sirguma distsiplineeritud sõdurid-jalaväelased,
kes võitlesid rühmades, lõppes inimeste tapmise omapärase koletu „praktikaga“.
Noorte spartiaatide salgad läksid mööda maad laiali ja tapsid heloote. Niimoodi
tõestasid nad oma kõlblikkust täiskasvanud sõjameheks ja hirmutati heloote, et neid
oma võimu all hoida. 20selt loeti spartiaate täisväärtuslikeks sõjameesteks.
Kodanikes hinnati vaprust ja distsipliini. Eluaegse treeninguga saavutasid
spartiaadid sõjakunsti kõrgema taseme. Kolmekümneselt said nad õiguse osaleda
rahvakoosolekul ja luua oma perekond. Ka perekonnas pidid vanemad andma oma
lastele kõlbluse, tagasihoidlikkuse, vapruse ja surmapõlguse eeskuju.
Sparta tütarlaste kasvatus ei erinenud kuigi palju poiste
kasvatusest. Spartas valitses sugupoolte vahel üheõiguslikkus. Tüdrukud said
samuti füüsilise ettevalmistuse, karmi ja tugeva kontrolliga kasvatuse nagu
poisid. Tütarlapsi karastati, et neist saaks terved emad, kes sünnitavad terveid
lapsi. Nad õppisid võimlemist, rusikavõitlust, relvakäsitlemist, koorilaulu, toiduvalmistamist
jpm.
